Infokaart

Sündmused

September 2017
E T K N R L P
28 29 30 31 1 2 3
4 5 6 7 8 9 10
11 12 13 14 15 16 17
18 19 20 21 22 23 24
25 26 27 28 29 30 1

< Eelmine Järgmine >

Pildigalerii

Uudiskiri

Sinu e-mail

Liitu Lahku

Milleks liituda?

Valga praostkonna esindajad Saksamaal

2. mai varahommikul startisime Sangastest ja Elvast. Bussireis kestis kokku nädala, millest kaks päeva kulus sinna- ja kaks tagasisõiduks, öise peatusega Varssavis. Oli huvitav läbida veel küllaltki nõukogudeaegseid korratuse märke kandvad Eesti ja Läti, siis veidi läänelikum Leedu. Seejärel läbi silmapiirini ulatuvate avarate põldude ja kümnete hektarite suuruste õunaaedadega Poola, kus igas linnakeses on kõrgumas vähemalt üks katoliku kirik. Läbi hiiglasuure Varssavi, millest läbisõit üksi võttis üle kolme tunni aega! Juba Poolas algas kiirtee - oma katkematu autodevooluga (mõlemis suunas kaks, Saksamaa pinnal juba kolme sõidureaga) ja asulate läheduses kõrgete helibarjääridega.

Reis oli sisustatud nõnda, et muidu nii meeldivalt igavust peletavad moonakotid said üsna rahus seista. Elu keerles bussi mikrofoni ümber. Saime osa Tiina Paesalu saksa keele, Heli Zinki, Tiit Kuusemaa ja Vallo Ehasalu ajaloo- ning Maimu Sireli ja Mart Jaansoni muusikatundidest. Iga päev pidasime palvuse jutlusega, ühel päeval ka terve jumalateenistus kindlalt kõlavate vastulauludega. Sekka Riina Pilli ametlikud teated ning vaba mikrofon.

Poolteisepäevase reisi järel olime ületanud Saksa piiri, seejärel möödusime Berliinist, Magdeburgist ja Braunschweigist ning pöörasime lõunasse, Kasseli suunas. 3. mai õhtul olimegi kohal. Vaevalt veerand tunniga leidsid vastuvõtjapered endale külalised, pakid tõsteti autodesse ja kolm ööpäeva võisid meie koguduste esindajad nautida ääretult lahket ja sõbralikku kostitamist. Olime jaotatud 2 - 3 kaupa peredesse - meil olid parimad võimalused tutvuda kohalike kodude, igapäevaelu ja pühadega, tekitamata ka erilisi kulusid.

Mainin pühasid, sest nende kolme päeva sisse mahtus üks üks äripäev, siis Taevaminemispüha, mis on Saksamaal riigipüha, ja reede, üks kena nädalalõpp. Nägime vastuvõtjates palju lahkust ja teotahet. Nemad ju toitsid meid, sõidutasid hommikul eestlaste kogunemiskohta, õhtul tõid tagasi, leidsid veel asju, mida näidata "oma eestlastele" eraldi. Vabatahtlik töö on auasi ja nagu meile öeldi, on kirikusse kuulumine Saksamaal veidi elitaarne nähtus. Seetõttu leiti lahked ja leplikud võõrustajad kergesti. Vastukülaskäigu puhuks rahustasid nad meid, me ei pea oma vaesust häbenema, meil on ühine asi ajada.

4. mai algas minu jaoks hommikuga täiskevadisel Kesk-Saksamaal, kaunis Jestädti linnakeses. See asub maakonnakeskusest vaid 7 km kaugusel, ühel neist maalilistest orgudest pöögimetsadega kaetud mägede vahel. Juba varahommikul avatakse väravad, autosid suhiseb vaikselt minema - paljudel inimestel on töökoht kaugemal suurlinnas – tööl käiakse isegi rongiga Frankfurtis (150 km). Näen, et üle tänava asuvasse pagaripoekesse jalutab asjalikult vanemapoolne mees - igahommikusi värskeid Brötcheneid (kukleid) ostma.

Enamik inimesi elab oma majas. Need on vahvärkmajad (maja puitsõrestik on tume, selle vahed on täidetud ja lubjatud), on väga vanu ehitisi. Näiteks minu võõrustajate maja on ehitatud a. 1673! Kodus on kõik kaasaegsed mugavused olemas, kuid samas on alles jäetud ja renoveeritud iga nähtav palk, iga puit- ja metalldetail. Väga peetakse lugu vanaaegsest mööblist, kuid see on hästi kokku sobitatud ka kõige moodsama köögitehnikaga. Siin on 5 või 6 tuba, vannituba, talveaed, köök jm.

Peremees Harald selgitas, et kui nad 20 aastat tagasi selle maja ostsid, oli kõik lagunenud, kusjuures enamiku kolmekordse maja remondist on ta oma kätega teinud. Ametilt on ta kooliõpetaja. Tema abikaasa Claudia töötab ühes toitlustusfirmas konsultandina. Neil on kaks last, poeg, kes on vanem, käib ülikoolis.

Perenaine on meie tõttu vaba päeva võtnud ja peale hommikusööki (laual on seitse erinevat juustu) sõidutab meid tutvuma maakonnakeskuse Eschwegega. On imeilus päikesepaisteline päev - kastanid, õunapuud, sirelid, lilled ja kõik, kõik õitseb, hein on juba poole sääreni - kui mõelda, et Eestis polnud veel mingit roheluse märkigi.

Kesklinnas on elav äriaeg, kuid erinevalt Eestist ei ole näha ühtki kiirustavat inimest, ka ei märka joodikuid ega prükkareid - elu kulgeb rahulikult ja kindlalt. Palju ostetakse toitu turult, kuigi seal on kallim kui supermarketis, kuid ilmselt on kvaliteet kõrgem.

5. mail, Taevaminemispühal, kutsub pererahvas meid jalgrattamatkale. Alustame retke mõneminutilise palvega ja rõõmsa lauluga kohalikus kirikus. Sõidame piki käänulist orgu, vasakul kümne meetri laiune jõgi, paremal lehtmetsaga kaetud mäenõlvak. Umbes tunnise sõiduga jalgrattateel jõuame Allendorfi linna, tutvume sealse, võibolla Tartu Peetri kiriku suuruse pühakojaga. Edasi viiakse meid juba autoga üles mägedele.

Seal külastame piirimuuseumi. Eschwege, praegu Hesseni ja Thüringeni liidumaade piiril, asetses kunagi Saksamaa Liitvabariigi ja Saksa Demokraatliku Vabariigi piiril. Piirimuuseumi on kogutud hulganisti toona kasutusel olnud sõjatehnikat ja vahendeid piiriületamise takistamiseks. Seal on näha teravate ja väikeste võrgusilmadega 4 m kõrgune aed, millesse on võimalik lasta elekter. Piki aeda jookseb traat, mis puudutusel päästab aianurka kinnitatud automaatrelvast tule, aiakese kõrval olev maariba on 7 - 8 m laiuselt hoolikalt kobestatud, et iga jälg nähtav oleks; lisaks muidugi vahitornid ja mobiilne ning jalgsi (ka verekoertega) patrull. Ja nõnda katkematult üle 1000 km!

Hele, vaid tumedate tiivaotstega loorkull liugleb, nagu liikumatult, meiega samal tasapinnal. Nii on sellepärast võimalik, et oleme tulnud kõrgel mäel asuvasse kunagisse vürstilossi, vaatame üle kaitserinnatise - all on kaljujärsak, mis mõnikümmend meetrit allpool on kaetud lehestikuga. Taamal erkkollased õitsevad rapsipõllud vaheldumas rohetoonides viljakultuuride ja metsatukkadega. Seda kümnete kilomeetrite kaugusele ulatuvat "lapitekki" kaunistavad nagu mänguklotsidest seatud punaste kivikatustega linnakesed ja külad. Sinise maona kaob kaugemal metsade rüppe Werra jõgi, mille kõrval on ka meile juba tuttav matkarada.

Oleme Fürstensteinis - eramõisas, mis vaid üks kord aastas, nimelt Taevaminemispühal, on avatud kõigile huvilistele. Siin on isegi väike, umbes 20 inimest mahutav pühakoda - altari ja kõige luterliku kiriku juurde kuuluvaga. Saame siin osaleda ka välijumalateenistusel. Inimesi on kohale tulnud mõnisada - osa autodega, kuid rohkem siiski jalgratastel ja jalgsi. Väärikas, kuid samas ka elurõõmus pastor saadab laulude ajal ennast kitarril, ristimise toimetamisks on kerge kõnepult ja armulaua jaoks valge laud. Jestädti tagasi on siit 2 - 3 kilomeetrit. Küll on siis hea tagasi minna - aina alla, head siledat teed pidi. See on Eschwegele nii iseloomulik - all orus linn, lähedaloleva mäe harjal loss.

Eestlastele on uus, et Taevaminemispüha nii erilisena tähistatakse. Kõikjal on vabaõhujumalateenistused. Õhtul näeme ka olukorda pühadeaegses liikluses. Satume keset metsi ja põldusid kulgeval teel liiklusummikusse. Paljude jaoks meist on uudiseks, et Saksamaa kirikud on väikesed. Kirikut peetakse vajalikuks igas külas, seetõttu on need ehitatud väiksemad.

Ühes kirikus leiame ukse juurest, kiriku tagaotsast, laste mängunurga. Nii saab lapsed sinna jätta, ilma et need väga segaksid. Käime ka kirikule kuuluvas lasteaias. Kirik on loonud selle, hoidmaks sidemeid laste ja vanematega, ning linn maksab valdava osa selle kuludest, tänulikuna kirikule organiseerimistöö eest.

Järgmine päev, 6.mai on väljasõit umbes 25 km kaugusel asuvasse Eisenachi, suure J. S. Bachi kodulinna, ning selle lähedal mägede tipul kõrguvasse Wartburgi lossi - Martin Lutheriga tihedalt seotud paika. Eisenachis, Bachi sünnikodus on tunniajane kontsert, kus demonstreeritakse mitmeid tolle ajastu muusikariistu. Nõo pastor Mart Jaanson, kes ise on ka kutseline helilooja ja muusikateadlane, asub selgitusi jagava ja samaaegselt erinevatel vanadel pillidel mängiva giidi üleskutse peale Bachi oreli rihmu tõmbama. Selle oreli lõõtsasid täideti nõnda. "Tundsin ennast Bachi õpilasena. Harjutan kodus veel aasta , võib-olla siis lubatakse ka mängida," ütles Mart selle peale.

Eisenachist tõuseme mõni kilomeeter mööda käänulist ja kitsast mägiteed üles Wartburgi lossi. Selle eluhooned ja kaitserajatised on kõik algkujul taastatud, kaasa arvatud kahurid müüriorvades ja tõstesild üle kaitsekraavi. Evangeelse luterliku uskkonna jaoks on Wartburg ülioluline ajalooline koht. Siin tõlkis M. Luther Uue Testamendi kreeka keelest saksa keelde. Siin leidis ta lindpriina, kui igaüks võis teda tappa, varjupaika.

Edasi põhja suunas sõites jõudsime Volkenroda kloostrikompleksi. See, nagu ka Eisenach ja Wartburg, asub endisel Ida-Saksamaal. Piiriäärse kolkakülana oli Volkenroda koht, kuhu sotsialistlik riik saatis kord inimesi, keda tänavapildis näha ei tahetud. Nüüd on see ärganud uuele elule. Laulsime kogu grupiga sealses keskaegsest taastatud kirikus saksa keeles M. Lutheri laulu "Üks kindel linn ja varjupaik" (kaks päeva bussireisi andsid võimaluse harjutada).

Arhailise vana pühakoja kõrvale on püstitatud modernne uus kirik koos seda ümbritseva klaasist ja terasest ristikäiguga. Kogu uue kiriku kompleks oli algselt püstitatud Hannoveri EKSPO maailmanäitusel, selle lõppemisel toodi kirik Volkenrodasse. Suurte, kahekordsest klaasist seinte vahed on täidetud mitmesuguste tänapäeva probleeme sümboliseerivate asjadega. Näiteks olid ülestikku seinad helikassettide ja männikäbidega - popmuusika kontra linnulaul, jne. Ristikäigu teele jäid Kristuse kõnedele pühendatud kabelid - näiteks ütlust: "Mina olen maailma valgus" kujutas kabel, mille lagi, põrand ja seinad on kaetud imeõhukese lehtkullaga! Ristikäigu sisse jääv kirik on umbes 25 m pikk, lai ja kõrge. Tänu oma suurusele on seal väga hea akustika. Suvel korraldatakse uues kirikus jumalateenistusi, kuid talvel pidi see olema nagu külmkamber. Kloostris elab alaliselt kümmekond elanikku, kuid küla on täis sõpru ja toetajaid.

Õhtul toimus Eschwege Ülestõusmise kirikus pidulik koosviibimine. Iga võõrustajapere on toonud midagi maitsvat lauale. Tänusõnu jätkub paljude huulilt. Praosti kt Vallo Ehasalu annab üle meiepoolsed kingitused. Sõna võtab ka reisi peakorraldaja, Sangaste koguduse noorte- ja diakooniatöötegija Riina Pill. Võõrustajate poolelt räägivad dekaan dr. Martin Arnold ja Ülestõusmise koguduse õpetaja Stephan Bretschneider.

Järgmisel, 7. mai hommikul oleme taas bussis, meie ümber väga südamlikud ja külalislahked Saksa sõbrad, kles on tulnud meid saatma ja meile lehvitama. Kas suudame kunagi millegi sarnasega vastata!

Selle kirjutise autor on Meelis Saal (stud. theol. et mediae, Nõo kogudus).

Tagasi