Infokaart

Sündmused

Detsember 2019
E T K N R L P
25 26 27 28 29 30 1
2 3 4 5 6 7 8
9 10 11 12 13 14 15
16 17 18 19 20 21 22
23 24 25 26 27 28 29
30 31 1 2 3 4 5

< Eelmine Järgmine >

Pildigalerii

Uudiskiri

Sinu e-mail

Liitu Lahku

Milleks liituda?

Avaleht > Hargla > Ajalugu

Ajalugu

Hargla pole asustatud mitte eriti ammu, piirkonda on mõjutanud erinevad kihelkonnad. Ka on siinsed murrakud kujunenud lahus üksteisest, keeleliste mõjutuste kaudu eri suundadest. Muinasaja kohta ei ole teada, mis maakonda kuulus Hargla, kas Ugandi, Valgatepalva või Adsele maakonda. Kogudus on eraldunud kunagi kas Urvaste, mõne lähema eestikeelse koguduse või hoopis 15 km taga asuva Koivalinna (Gaujiena) koguduse küljest, neist viimase kohta on siiski olemas kirjalik üleskirjutus.

Koivalinnaga on Harglal ja Mõnistel hea ühendus, kuna ka Mustjõgi suubub laia Koiva jõkke. Koiva jõe kaldale ehitasid sakslased 1238. aastal lossi, kus oli ka kabel, hiljem ehitati alevisse kirik.

Luterliku kiriku ajalugu on teada alates 17. sajandust: 1613. mainitakse puukirikut. 1627. hävis õpetajamõis. 1761 ehitati uus õpetajamõis, mis on alevist küll kaugel, kuid jõele lähemal. Õpetajamõis on ainulaadne barokiaegse puitarhitektuuri näide. Õuel leidub veel ait (1788), laut (1860), vankrikuur ja sall (XIX s. kekspaik). 1699. ehitati uus puukirik..

Hargla kogudus on sündinud Koivalinna koguduse jagamisel. Aastal 1645 nõudsid eesti talupojad, et Tahevas peetaks kord kuus jumalateenistusi. Selleks peeti sobivaks üht reht. Kirik ehitati 1667.

Koivalinn oli lätikeelne, Hargla eestikeelne. Hargla koguduses tunneb tänapäevani Lätimaa lähedust, eelkõige vanades raamatutes, mis sisaldavad inimeste nimesid. Hargla ja Koivalinna vahel on Mustjõgi oma luhtadega ja liivakivikallastega, mis näitavad, kui kõrgele tõuseb vesi. Hargla sai niisiis koguduseks kuningas Karl XI käskkirjaga 21. aprillist 1694. Meenutagem - Rootsi riigi post, esimene maailmas, oli siis kümneaastane, kuninga käskkirja said talupojad kuulda 16. mail samal aastal. Aasta pärast algas suur nälg. 

1702 põletasid venelased alanud Põhjasõjas kiriku maani maha. Uus kirik ehitati valmis 1729. See oli puukirik ja asus kõrtsi kõrval, niisiis, mitte kõrgemal kohal, kus see asub praegu. Puukirik jäi kirikuliste hulgale kitsaks. Esimene kivikirik ehitati 1817-1821. Sellisena, nagu tookord, see täna ei seisa, kuna õpetaja Wilhelm Gotthelf Robert Adalbert Christiani ajal, 1873-1874 ehitati see ümber. Sellest ajast pärinevad suured aknad, tahvellagi, kõrge kena torn ja juurde ehitatud altariruum.

Selle kiriku altari jaoks maalis E. Jacobs ka tuntud õlimaali. Maal on oma teemalt haruldane, kujutades Kristuse võtmist ristilt, ning maal on saanud Londoni kunstinäitusel autasu.

Kirikut on remonditud ka 1931 ja 1935. Seitsmekümnendatel aastatel on õpetaja Artur Raibaka kangelaslikul eestvedamisel saanud kirik uue katuse. 1999-2002 on taastatud vahelagi tema algses ilus ning täielikult uuendatud katus.

Hargla kogudusega on seotud naiskirikuõpetajate tulek. Kord tuli Õpetaja Jaan Maior hääletades autoga Valgast Harglasse. Auto sattus õnnetusse ja õpetaja murdis reieluu. Tema asemel asus tööle tema abikaasa Linda Maior. Jõulud olid käega katsuda. Nõnda nad jäidki kahekesi kogudusi teenima. 

Nõukogude ajal on kogudus olnud üsna arvukas. Siin on sündinud nii mõndagi. Kord soovis valla esimene kommunist oma last ristida. Laps ristiti, kuid lapse emal tuli töö juures raskusi. Etteheidetele vastates ütles ta, et parteipiletit pole tal vaja. Seepeale jäeti ta rahule. Pangem tähele: kirikut oli inimesel vaja, parteipiletit, mis ometi tol korral uksi inimese ees avas, polnud vaja.

baznīca, 1702.gadā krievu karaspēks to nodedzinājis. 1727.g. iesvētīta jauna koka baznīca, kas kalpojusi līdz 1781.g., kad uzcelta jauna koka baznīca. Gaujienas kapsētu iekārtoja 1844.g. Mūra baznīca neogotikas stilā uzbūvēta un iesvētīta 1892.gadā (arhitekts Jānis Brauns); 10 baznīcas logus rotāja vitrāžas, altārglezna bija veidota divdaļīga ar Rafaēla un da Vinči gleznu kopijām. Baznīcā skanēja ērģeles ar 14 balsīm, kas bija būvētas Frankfurtē. 1944.gadā baznīcu vācu armija uzspridzināja. Mācītāji: Heinrihs Adolfijs (1879- 1918), prāvests Atis Jaunzems (1919 - 1930), prāvests Jānis Janelsītis (1930- 1999). 1938. gadā Gaujienas luterāņu draudzē bija 5000 locekļu. Pēc otrā pasaules kara draudzes dievkalpojumi notika Gaujienas mācītājmuižā un 1881.gadā celtajā bijušajā Mikužu brāļu draudzes saiešanas namā; kopš 90. gadiem dievkalpojumi notiek arī Gaujienas draudzes namā un Vidagas skolā. Tagad Gaujienas luterāņu draudze ietilpst Cēsu prāvesta iecirknī. Kopš 1998.gada mācītājs Ziedonis Kārlis Varts. Visas muižas ēkas, izņemot ratnīcu un stalli ir koka guļbūves. Attālāk aiz klēts atrodas arī mācītāja palīga dzīvojamā māja. Gaujienas mācītājmuižas mācītāja mājas gari izstiepto apjomu sedz divslīpju jumts, kam daļēji nošķelti gali. Galvenā ieeja atrodas ēkas vidusdaļā. Sākotnēji mācītāja māja bijusi īsāka, divas istabas un virtuve tai piebūvēta vēlāk. Senākais ēkas apjoms bija simetrisks. Abās pusēs galvenajai ieejai atradās nelieli logi priekštelpas izgaismošanai, aiz priekštelpas bija zāle, vienā pusē - četras istabas, otrā - virtuve un vairākas palīgtelpas. Visas telpas bija caurstaigājamas, izkārtotas pēc anfilādes principa. Līdz mūsu dienām no senā interjera ir saglabājies manteļskurstenis, baroka laika iekšdurvis (XVIII gs. otrā puse) un divas klasicisma laika podiņu krāsnis (XVIII gs. beigas). Krāsns podiņu virsma reljefa, uz tās atveidota daudzstaru zvaigzne. Ārdurvis veidotas klasicisma stilā, bet greznie durvju virsmu kalumi liecina par rokoko stila formu apguvi.