Infokaart

Sündmused

November 2017
E T K N R L P
30 31 1 2 3 4 5
6 7 8 9 10 11 12
13 14 15 16 17 18 19
20 21 22 23 24 25 26
27 28 29 30 1 2 3

< Eelmine Järgmine >

Pildigalerii

Uudiskiri

Sinu e-mail

Liitu Lahku

Milleks liituda?

Avaleht > Karula > Ajalugu

Ajalugu

Karula Maarja kiriku ajaloost

Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal (kiriku taaspühitsemise laululeht 23.08.1936).

Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele "Karrola kerk" nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis "Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta" (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada.

Õp.P.F. Bornwasser (Karulas 1811-1823) ütleb oma kroonikas, et Karula kiriku asutamise ja ehitamise aega pole täpselt teada, arvab aga samas, et see toimus Rootsi ajal. Kahjuks pole tema kirjutatud kroonikat enam alles.

Esimest korda olevat Karula kirikut kirjalikult nimetatud 1542. a. ühes vanas mõisadokumendis. Sellest kirjutab õp. H.E. Paslack oma kroonikas (1862-1900).

23. augustist 1542. a.ongi sellest lähtuvalt arvestatud kiriku vanust. Viimast suurt juubelit,  400. aastapäeva peeti 23. augustil 1942. a. Sõjaaja tõttu oli pidustustel vähe osalejaid. Jumalateenistuse pidasid Karula õpetaja Karl Kiisk, Roosa õpetaja A.Võsu ja õp. F.Buschmann.

Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: "Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi... Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures." (J.Lattik "Räägi mulle üks jutt" Stockholm 1946).

Nähtavasti kogu 17. sajandi oli kirik enamjaolt varemeis.

1613- kasvanud võssa, katus lagunenud
1630- varemeis, rahvas kais kuni 1642. aastani Tõllistes jumalateenistusel
1643- kiriku ohtliku seisukorra tõttu peetakse jutlusi pastoraadis
1651- ehitatakse valmis altariruum
1657- venelased muutsid sõja ajal kiriku hobusetalliks
1683- kirikust on alles vaid neli seina, katus on ainult altariruumil
1693- kasutuskõlblik on vaid altariruum
1700- kirik ehitatakse taas üles
1702- venelased rüüstavad ja põletavad kiriku Põhjasõjas
1730- kirik ehitatakse jälle üles

Loomulikult ei suutnud kiriku võlvid nii paljudele rüüstamistele vastu panna ja purunesid täielikult. Karula õpetaja Coelestin Heiling, kes teenis Karulas 20 aastat, jättis 1779. aastal Issanda rahusse lahkudes kogu oma maise pärandi kogudusele, sooviga, et sellest kirikule uued võlvid ehitataks. Leiti aga, et vanad müürid pole suutelised enam võlve kandma ja seepärast tuli leppida lihtsa puulaega. C.Heilingi 6000 hõberubla suurusest pärandusest osteti kirikule Saksamaalt orel.

1835. aastal tegid kirikule remonti ja ehitasid seda ümber Lemsalu arhidekt Hess ja puuseppmeister Dexling. Hiljem ehitati ka uus puutorn.

Altaripildiks sai koopia Brüllow'i maalist "Jeesus ristil". Maali kinkis kirikule Karula mõisa omanik von Grote. Eelmine altaripilt (H.Sanders'i "Jeesuse taevaminek" arvatavasti valminud umb. 1600) oli kiriku käärkambris ja hiljem pastoraadis 1982. aastal viidi ta Karula pastoraadist Tallinnasse restaureerimisele ja on kogudusele praeguseni tagastamata.

Haruldane ja imeliselt kauni kõlaga oli Karula vana kirikukell. Kella valmistas Riias 1700. aastal Gerhard Meyer ja raha selle jaoks annetasid kirikule Sangaste, Vana-Antsla ja Iigaste talupojad. Kiriku omapärase tuulelipu järgi sai ilma ennustada, kui see pööreldes krigises, oli vihma oodata.

1934. aastal asus kogudust teenima noor ja tubli õpetaja Karl Kiisk. Lühikese ajaga õnnestus tal koguduse elu viia tõusuteele. Viimasest remondist oli möödas 100 aastat. Kirik oli räämas, katus tilkus läbi. Õpetaja ettevõtmisel teostati põhjalik remont ja kirik pühitseti uuesti 23. augustil 1936. aastal.

1944. aasta augustis põles kirik sõjatules täielikult maha. Peale Teise Maailmasõja lõppu peeti köster Aksel Kripsaare eestvõtmisel plaani kirik veelkord üles ehitada, kuid plaanidest kaugemale ei jõutudki. 1949. aastal muretseti  sõjamöllus kadumaläinud haruldase kirikukella asemele pisem kell, mis langes 1992. a. varakevadel vasevaraste saagiks, kuid imekombel Võru linna antikvariaadiärist hiljem päevavalgele tuli.

Rasketel sõjajärgsetel aastatel 1945-48 hooldasid kogudust mag. Robert Kannukene, kes õnnistas veel kiriku varemetes noori konfirmatsiooniteenistusel ja praost Jaan Maior. Kogudust hooldas veel Valga Peetri-Luke koguduse õpetaja P.Uibopuu ja 1953. aastast sama koguduse õpetaja Jaan Audova. Kohapeal teenis kogudust aseõpetaja Artur Raibakas, kes vaatamata rasketele oludele suutis koguduse pastoraadis pidada teenistusi ja korraldada talitusi.

Karula pastoraadist

Jumalateenistusi peeti Karulas 1972. aastani pastoraadis, samal aastal aga, peale A.Raibakase lahkumist  rüüstati see kirikumõisa südameks olev hoone täielikult.

Kauni pastoraadi kohta on andmeid õpetaja Bornwasseri kroonikas, millest on säilinud mõningaid väljavõtteid. 1702. aastal hävis ta Põhjasõjas, kuid 1735 valmis uus hoone samale kohale. 1750. aastal põles see tulekahjus. 1807. aastal ehitati hoone taas ülesse ja sellest ajast on ka hoone väliskuju. Nõukogude perioodil kasutati hoonet erinevail otstarbeil,  ja hoone lagunes kiiresti. Kogudusel on plaan alustada hoone taastamisega, sest tegu on eesti kultuuriloos ja kohalikus elus tähtsa ehitisega.

Uue kiriku ehitamisest

Karula uus kirik

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal kogunesid ärksamad inimesed Muinsuskaitseseltsidesse, et välja otsida, päästa ja rahva teadvusesse tuua see osa ajaloost, mida oli sihiteadlikult varjatud ja pidevalt võltsitud. Taastati Vabadussõja mälestussammas Lüllemäel ja Karula Maarja kiriku varemed puhastati võsast ja sinna kasvanud puudest.

Karula kogudus taasasutati peale 20 aastast vaheaega 1991. aastal. Rängad massiküüditamised 1941 ja 1949 ning sellele järgnenud ateistlik kasvatustöö nõukogudeaastail olid Karula 4000 koguduseliikmest alles jätnud paarkümmend ustavat inimest.

1992. a. oktoobris võttis vastu kutse alustada Karula koguduse taastamist diakon Enno Tanilas, kes samal aastal kolis ka perega Karulasse.

Olude sunnil peeti jumalateenistusi Lüllemäe kultuurimajas (kokku 5 aastat). 1995. a. talvel tekkis mõte ehitada uus kirik. Karula Maarja kiriku taastamine ei tulnud koguduse reaalset olukorda arvestades kõne alla. Sobiv tundus endine kirikumõisa ait-kuivati, mida aastaid oli kasutatud loomalaudana.

Ehitustöödega alustati 23. mail 1995. Uue kiriku projekt valmis Tallinna arhitektuuribüroos "Poolgas&Co", ehitasid Tõrva firmad "SA MET" ja "Helix". Ehitusel osalesid ka koguduse liikmed, keda polnud küll palju, kuid keda see-eest innustas suur tahe Karulasse pühakoda ehitada.

Uuele kirikule valmistas altari, altarivõre ja laulunumbrialuse Kalmer Daniel - puutöömeister Rebasemõisast. Tema restaureeris ka Tallinna Jaani Seegi kirikust eemaldatud ja peaaegu hävinenud kantsli. Kiriku rõdud kandvad osad on koguduse juhatuse esimehe Jaan Kõvaski kätetöö. Rõdu kandetala ja toepostid raius ta välja palgist üksnes kirvest kasutades. Kiriku toolid, krutsifiksi ja altarikatted kinkis kirikule sõpruskogudus Hämeenkoskist, kes toetas ka kiriku ehitust. 2001 aastal valmis altarivitraaz, mille valmistas Dolores Hoffmann ning millel on kujutatud Püha Õhtusöömaaega. Vitraaz pühitseti 24. juunil 2001. aastal ja pühitsemistalitusel osalesid Dr.Karl-Heinrich von Grote oma perekonna ja sugulastega, kes olid kauni kunstiteose kinkijateks kirikule.

Ehitust toetas Gustav-Adolf Werk Saksamaalt. Karulast pärit endise peaministri Tiit Vähi eestkostel saadi ehituseks toetust Eesti Vabariigi reservfondist. Katusematerjali ja kirikusaali põranda jaoks raha muretsemiseks tegi palju tööd titulaarpraost Burhard Lieberg (Estlandhilfe). Abi ja toega aitasid ka pastor Johannes-Christjan Burmeister (Bad-Frankenhauseni kogudus), kes korraldas ehitusele rahvusvahelise laagrite abi ja transportis isiklikult hulgaliselt ehituseks vajaminevaid materjale Saksamaalt. Annetustega toetasid Karl ja Aino Müllerbeck-Raudmäe Kanadast. Koguduse liikmed toetasid võimaluste piires oma annetustega.

Kirik pühitseti 10. mail 1997 aastal peapiiskop Jaan Kiiviti poolt ja jumalateenistusel osalesid kõik Valga praostkonna vaimulikud.

Karula kogudust teeninud vaimulikud:

1634 Joachim Rossinius
1634-1657 Heinrich Fabricius
1658-1674 Johann Hoffmann
1675-1687 Ezechiel Herfeld
1688 Martin Thiel
1689-1697 Andreas Juris
1697-1715 Johann Hornung
1717-1757 Joacim Warnecke
1759-1779 Coelestin Heiling
1779-1810 Ludwig Nathanael Vick
1811-1823 Peter Friedrich Bornwasser
1824-1848 Friedrich Ferdinand Meyer
1848-1857 Adalbert Hugo Willigerode
1857-1870 Wilhelm Frantsen
1870-1900 Heinrich Ewald Paslack
1900-1934 Theodor Wühner
1934-1944 Karl Kiisk
1949-1972 Artur Raibakas
1992- Enno Tanilas