Infokaart

Sündmused

November 2017
E T K N R L P
30 31 1 2 3 4 5
6 7 8 9 10 11 12
13 14 15 16 17 18 19
20 21 22 23 24 25 26
27 28 29 30 1 2 3

< Eelmine Järgmine >

Pildigalerii

Uudiskiri

Sinu e-mail

Liitu Lahku

Milleks liituda?

Paulus ja Russell

ALAR HELSTEIN

"Kui aga Paulus neid Ateenas ootas, siis ta vaim ärritus, silmates linna täis olevat ebajumalakujusid. Ta arutles ja väitles nüüd sünagoogis juutide ja proselüütidega ning turul iga päev nendega, kes juurde juhtusid. Aga mõned epikuurlaste ja stoikute mõttetargad sõnelesid temaga ning mõned ütlesid: "Mida see ninatark tahab öelda?", teised aga: "Tema näikse võõraid vaime kuulutavat"; ta oli ju neile kuulutanud evangeeliumi Jeesusest ja ülestõusmisest. Ja nad haarasid temast kinni ja viisid ta Areopaagile, sõnades: "Kas me võime saada teada, mis uus õpetus see on, mida sa räägid? Sa tood ju meie kõrvade ette selliseid võõrastavaid asju. Me tahame nüüd teada saada, mis need tahavad olla." Kõigil ateenlastel aga ja seal elutsevatel muulastel ei olnud millekski muuks aega, kui millegi uuema rääkimiseks või kuulamiseks. Paulus jäi seisma siis keset Areopaagi ja lausus: "Ateena mehed, ma hooman, et te olete igapidi eriti jumalakartlikud, sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud: 'TUNDMATULE JUMALALE'. Keda teie nüüd tundmatuna teenite, sedasinast kuulutan mina teile. Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud ega lase ennast ka inimkätega teenida, otsekui oleks Tal midagi vaja, kuna Tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik. Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade rajad, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid Teda otsekui kätega kobada ja leida, kuigi Tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest Tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: Sest ka meie oleme tema sugu."
(Apostlite teod 17, 16 - 28)

Järgneva mõttemõlgutuse aluseks on minu arvates üks Uue Testamendi moodsamaid kirjakohti - ehkki see raamat reeglina ei kipu sekkuma oma kaasaja intellektuaalsetesse vaidlustesse ning ka Rooma impeeriumi linnakultuurist ei ole seal kuigi sageli juttu.  Pauluse kõne Areopaagil on igal juhul huvitav vahepala Uue Testamendi tekstide seas, mis sageli kipuvad olema üsna lihtsakoelised ja pigem praktilise kui teoreetilise suunitlusega, kuna juba nende tekstide peamised lugejad ja kirjapanijad  olid omaaegse juudi lihtrahva esindajad.  Kristliku kiriku kõige vägevamate teoloogide ja kõige mõjukamate dogmaatiliste teooriate sünnini jäi Uue Testamendi kirjapanemise ajal veel õige mitu sajandit ooteaega.

Äsja ette loetud kõnes aga võtab Paulus ette täiesti tõsiselt teoloogilisi ja filosoofilisi mõtteid mõlgutada, kusjuures tal õnnestub esitada väide, millega arvatavasti nõustuks enamik inimesi, kes iganes maailmas on elanud. Paulus ei ütle ju muud, kui et suvalise religiooni või filosoofia taga on alati üks ja seesama reaalsus, mida erinevates kultuurikontekstides lihtsalt mõistetakse erinevalt. Sisuliselt ei saa selle väite vastu vaielda isegi paadunud ateist, sest kui ta ka eitab Jumala olemasolu võimalikkust, ei saa ta ometi eitada, et kõikides inimkultuurides ja tihtipeale teineteisest täiesti sõltumatult on alati tekkinud mingisugune religiooni vorm ning järelikult on vähemalt millegi teispoolse otsimine alati ja ühtviisi inimeksistentsi juurde kuuluv reaalsus. Seda reaalsust võib küll pidada aju väärtalituseks, mõtlemisvõimega kaasaskäivaks kõrvalnähuks, viiteks Jumala olemasolule või veel millekski, kuid selle olemasolu ennast ei olnud ühelgi mõtleval inimesel põhjust vaidlustada ei Pauluse ajal ja ei ole ilmselt nüüdki.

Sellest aga järeldub, et vaidlused, tülid ja eriarvamused religiooni küsimustes saavad tuleneda üksnes sellest kultuurikontekstist, milles Jumala otsimine parasjagu väljendub. Kui isegi kaks inimest kirjeldavad alati veidi erinevalt mõnd suhteliselt lihtsat materiaalset asja nagu maja või puu, siis pole mingi ime, kui erinevad religioonid, mis tegelevad lõppkokkuvõttes ikkagi väga keerukate ja segaste nähtustega, erinevad teineteisest nagu öö ja päev.  Kuidas saakski mõne Aafrika suguharu neeger kujutleda Jumalat valge vanamehena, kui ta pole oma elus võib-olla kordagi ühtegi valget meest näinud.

Põhimõttest, et erinevad religioonid on ühe ja sama reaalsuse erinevad kajastused erinevates kultuurides, tuleneb järeldus, et nende kultuuride poolt tingitud erinevused, eksitused ja vastuolud ei ole ja ei saa kunagi olla argumentideks selle reaalsuse eitamiseks, mis paneb kõigil ajastutel kõiki inimesi mõtlema maailmaväliste asjade peale. See, et kristlased on ajast aega Jumala nimel oma ligimesi maha nottinud, ei ütle meile midagi Jumala olemasolu või olematuse kohta ja see, kui meile ei meeldi mõni kristlikus kultuuriruumis levinud nähtus, ei tähenda veel sugugi, et meil tuleks hüljata see kultuur kogu täiega. Kristlik kultuuriruum ja ka kirik ei ole mingi püha lehm, mis on määratud olema igavesest ajast igavesti selline, nagu seda arvasid Uue Testamendi autorid või möödunud sajandite teoloogid. Pigem muutub see kultuuriruum koos meiega ja leiab üha uusi väljendusvorme.

Kõige eelöeldu valguses ei tundu mulle sugugi kohatu jääda nõusse alltoodud tsitaadiga Bertrand Russellilt, kes oli teadagi üks 20. sajandi suurimaid ristiusu oponente.  Minu meelest - ja mulle näib et ka Pauluse meelest - ajab Russell tegelikult õiget asja, kui me näeme, et tema argument on suunatud mitte jumalakujutluse ega isegi ristiusu kui sellise vastu vaid üksnes kristlikus kultuuriruumis mõnda aega kehtinud hoiakute vastu, mille muutmine ei pea sugugi kaasa tooma ei kristliku kultuuri ega ristiusu kadumist maailmast, vaid üksnes nende teisenemise. Russell kirjutab:

"Me tahame seista oma jalgadel ja vaadata maailma õiglaselt ja ausalt - nii selle häid kui halbu külgi, nii selle ilu kui inetust; me tahame näha maailma sellisena, nagu see on ning mitte selle ees hirmu tunda. Me tahame maailma mõistusega alistada ja mitte olla orjalikult alla heidetud sellest lähtuva õõva ees. Kogu kujutlus Jumalast on kujutlus, mis pärineb iidsest Oriendi despotismist. See on kujutlus, mis on täiesti sobimatu vabadele inimestele. Kui te kuulete kirikus, kuidas inimesed ennast alandavad ja ütlevad, et nad on viletsad patused ning kõike muud, siis näib see põlastusväärne ja enesest lugu pidavale inimesele kohatu. Me peaksime püsti tõusma ja maailmale ausalt näkku vaatama. Me peaksime tegema maailmast parima võimaliku ning kui see ei ole sedavõrd hea, nagu me sooviksime, on see lõppude lõpuks siiski parem, kui see, mida nood teised on sellega kõigi nende sajandite jooksul teinud. Hea maailm vajab tarkust, lahkust ja vaprust; ta ei vaja kahetsevat igatsemist mineviku järele või vaba intelligentsi aheldamist sõnade abil, mille ignorantsed mehed kunagi ammu käibele lasid. Maailm vajab julget perspektiivi ja vaba intelligentsi. Ta vajab lootust tulevikule, mitte pidevat tagasivaatamist surnud minevikule, mille ületab mitmekordselt see tulevik, mida meie mõistus suudab luua."